Äripäev 22 12 95

Sada tuhat dziibi eest

22. detsember 1995
Sada tuhat dziibi eest
Tõnu Ojala

VAZ 21214 (Niva 1,7i)
töömaht, cm3 1690, R4
võimsus, kW (hj) 59(80)
pikkus, mm 3720
laius, mm 1680
kõrgus, mm 1640
kütusekulu, l/100 km 90 km/h: 8,6

«Niva. Odavaim maastikuauto. Püsiv nelivedu ja keerdvedrud meenutavad Land Rover Discoveryt. Paraku sellega sarnasus lõpeb.» Niisuguse hinnangu annab juba 1977. aastast VAZi konveieril püsivale Nivale inglise Daily Expressi 1995. aasta autokataloog.

Ettepanek Nivat testida tundus esmapilgul tobe — mis ta´st testida, neid siin juba paarkümmend aastat nähtud! Arvestades aga, et tegu oli 1,7liitrise ühepunkti sissepritsemootoriga varustatud modifikatsiooniga, mis Lääne-Euroopasse jõudis aasta eest, Eestis on aga veel päris uus, tasus asja vastu huvi tunda.

Välgumihkel standardvarustusse

Enne sisenemist hakkavad silma pisikesed roosteplekid auto ustel. Ehkki auto oli väljalaske aastaga 1995, ei tea keegi, kui kaua see oma teekonnal Eestisse väljas seisnud oli. Tundub, et kaua, eriti kui vaadata auto läbisõitu — testi algusel pisut üle 800 kilomeetri.

Ladade nõrk koht on ukselukk, mis isegi väikese külmaga jäätub — õhtul ei saa kinni, hommikul lahti! Välgumihkel võtme soojendamiseks peaks kindlasti standardvarustusse kuuluma, eriti läheb seda vaja pärast pesula külastamist. Uste sulgemiseks on vaja rakendada päris suurt jõudu, vastasel korral ei sulgu see korralikult.

Üldse pole Niva mõeldud füüsiliselt nõrkadele juhtidele, sest ka rool ja pedaalid tahavad Lääne autodega harjunud juhilt suuremat ihurammu. Vanad ?igulid tulid meelde kohe autot käivitades — kangesti tahaks paremas käes oleva võtmega süütelukku tabada. Asjata — süütelukk asub roolist vasakul.

Kui Nivat ühe sõnaga iseloomustada, siis oleks see «spartalik». Autos on tõelist «villise» hõngu, mis väljendub eelkõige autos olevas bensiinilõhnas (sellest ei õnnestunudki lahti saada). Mootorit tuleb külma ilmaga üsna kaua käivitada, kuid see probleeme ei tekita ja auto läheb käima tõrgeteta. Meeldiva ootamatusena on mootor tühikäigul äärmiselt vaikne, puudub ka vibratsioon. Pöörete lisandudes muutub auto seevastu liigselt jutukaks, lisanduvad kõikvõimalikud kolinad-naginad.

Tahavaatepeeglid on liiga pisikesed

Jalgadel on vähemalt esialgu harjumatult vähe tööruumi — pedaalid asuvad väga ligistikku. Esimese hooga on pimesi raske leida käigukangi, mis asub kaugemal kui tavaliselt. Norida saab gaasipedaali kallal, mis välistab sujuva gaasi lisamise, kuid see võib olla ka sissetöötamata mehhanismi viga. Samaralt pärinev iste on ebamugav ja pikal sõidul väsitav. Tagaistmel napib ruumi, kuid seda ei saa väikesele autole kuidagi ette heita. Sisuliselt on tegu 2+2kohalise autoga, ehkki spetsifikatsioonide kohaselt on Niva koguni 5kohaline. Võrreldes esimeste Nivadega, mis ilmusid Eestisse seitsmekümnendate aastate lõpus, on praegused modifikatsioonid modernsemad. Armatuurlaud, mis kunagi pärines VAZ 2106-lt, on nüüd suguluses Samaraga. Ka tagaluuki ja tagatulesid on muudetud.

Rahamees muudab Niva efektseks

Paraku ei kannata mingit kriitikat auto siseviimistlus. Armatuurlauda kattev «vakstu» on liimitud äärmiselt lohakalt ja jäetud kobrutama. Enne pimenemist tuleb korralikult selgeks teha lülitite asukohad, sest nende valgustamisega pole viitsitud vaeva näha. Pimedas leiab hõlpsasti vaid valgustatud ventilaatori ja tagaklaasi kütteseadme lüliti. Samal ajal on mõeldud suitsumeestele ja varustatud valgustiga sigaretisüütaja! Valehäiret teeb bensiininäidiku signaallamp, mis hakkab vilkuma juba siis, kui paagis veel üle poole kütusest alles on. Luksuslikumatest elementidest on võimalik reguleerida armatuurlaua valgustust, autol on ka esitulede valgusvoo kõrguse regulaator. Hästi pühib tagaklaasi «kojamees», mis on määrduvat tagaklaasi arvestades (enamuse d?iipide nõrk koht) hädavajalik. Liiga hästi töötab salongi soojendus, mille reguleerimine ei pruugi alati soovi kohaselt õnnestuda.

Lisavarustusse kuuluvad muuhulgas «kängururaud» (5500 krooni), küljelaiendid (2300 krooni) ja efektsed valuveljed. Nende abil on võimalik auto väga efektseks muuta, iseasi, kas see ostjale, kes Nivat vajab, taskukohane on. Kojamehed on pisikesed nagu ?igulidel ikka. Küsimusi tekitab vaid kahe tööre?iimi olemasolu — väga väikese pausiga intervall- ning pidev re?iim.

Sõida Nivaga õigel maastikul

Kõige paremini tunneb Niva end seal, kuhu ta mõeldud on — teedeta maastikul. Ka maanteel on ta muidu igati tasemel, kuid napib kiirendust, mis osutub segavaks möödasõitudel. Probleeme tekib libedatel külavaheteedel, kus väikese teljevahega auto on ebastabiilne ja nõuab juhilt suurt ettevaatlikkust. Venemaa teede halb kvaliteet on üldtuntud, seda arvestavad ka Vene autoehitajad. Omas õiges keskkonnas võtab Niva tõuse, mida temalt kuidagi oodata ei oskaks. Auto osutub ootamatult maastikukindlaks, diferentsiaalilukku läheb üliharva tarvis (tuleb silmas pidada, et sõitmist soodustas külmunud maa, lahtisel liival oleks olukord ilmselt teine). Midagi ei saa ette heita vedrustusele, mis naljalt läbi ei löö ja Nivast igati tugeva auto mulje jätab.

Mingil juhul ei tohi unustada Niva hinda, mis kaalub üles enamuse ebamugavustest. Baasmudel, VAZ 21213, maksab koos käibemaksuga 87 400 krooni, mis on vähemalt 2 korda odavam kui lähimatel konkurentidel. Meie testauto, VAZ 21214, oli tänu sissepritsemootorile pisut kallim, kuid alla 100 000 krooni jääb temagi hind. Sellise raha eest oleks patt luksust nõuda. Talumeestele ja metsavahtidele sobiva tööriistana on Niva igati omal kohal — saab piisavalt hästi maastikul hakkama, sobib vajadusel ka linna ja maksab vähe. Tuleb aga silmas pidada, et kolhoosi tanklast vale bensiini sisse ei valataks — sissepritsemootor nõuab 95Ed.

Lohakas viimistlus kärbib hinnet

Kui hinnata vaid Niva sõitu Männiku karjääris ja soodsat hinda, oleks 7–8 Ä-d igati asja eest. Paraku tuleb arvestada ka mugavust, viimistlust, müra jne, jne. Seetõttu tuleb punkte kärpida ja nii jääb Niva laeks neli Ä-d. Eriti andestamatu on lohakas viimistlustase. Isejutt on auto vastupidavus, seda aga vähem kui pooletuhande kilomeetriga selgeks ei tee. Endale sobivat maastikuautot otsivad piirivalvurid pidasid igatahes Nivat nõrgaks, märkides miinusena raami puudumist.