Filmi pikkus: 1h 58 min

Auto, millega kolm daami kasiinosse sõidavad on Land Rover Discovery II(Td5). Auto on nähtav kahjuks vaid vasaku esinurgaga ning pikemalt sisevaatena.

Deemonid” meeskond:

Stsenaristid: AIN MÄEOTS, TOOMAS “TOMMYBOY” TILK 
Toimetaja ja dialoogide kaasautor: JAN KAUS
Rezhissöör: AIN MÄEOTS
Operaator-lavastaja: ELEN LOTMAN
Kunstnik-lavastaja: TIIU-ANN PELLO
Helilooja: ANDRES LÕO
Monteerija: TAMBET TASUJA
Helirezhissöörid: HORRET KUUS, OLGER BERNADT
Valgusmeister: HENRI SAVITSKI
Kostüümikunstnik: GERLY TINN
Grimmikunstnik: ANU KONZE
Produtsent:ANNELI AHVEN

Osades:

Joko: TAMBET TUISK
Reeda: ENE JÄRVIS
Ants: AIN LUTSEPP
Evelyn: EVELIN VÕIGEMAST
Peeter: MAIT MALMSTEN
Riina: LIINA TENNOSAAR
Inga: EVA PÜSSA
Dagmar: KAIA SKOBLOV
Mare: KAIE MIHKELSON
Võitja: ANDRES LEPIK
Miku: PEETER OJA

Vaata endale otsa!

Ain Mäeotsa film “Deemonid” on katse vaadata hasartmänge ja kasiinot hasartmängusõltlase vaatepunktist läbi kolme väga erineva inimese loo. Peategelasteks on reklaamibüroo ideekirjutaja Joko, matemaatikaõpetaja Reet ning sanitaartehnikalao juhataja Ants.

Lood põhinevad reaalselt aset leidnud sündmustel ja reaalsete inimeste kogemustel. “Deemonid” on lugu valedest, mida inimesed endale ise räägivad. Määrav pole mitte kasiinodes mängimine või sellest sõltuvusse jäämine, vaid viis, kuidas sellega ümber käiakse: valede lumepall on see, mis veerema lükatuna matab enda alla kuitahes head kavatsused.

Filmis mängivad Eesti tippnäitlejad Tambet Tuisk, Ene Järvis, Ain Lutsepp, Evelin Võigemast, Mait Malmsten, Liina Tennosaar, Eva Püssa, Kaia Skoblov, Kaie Mihkelson, Andres Lepik, Peeter Oja, Elmo Nüganen

Ametlik koduleht: http://www.kinokompanii.ee/portfolio/maeots-film-deemonid/

 

Pärnu Postimees:16.11.2012

 

Uus Eesti film Ain Mäeotsalt “Deemonid” – 3D sinus eneses

 

Ain Mäeotsa kasiinosõltuvusest rääkiv film “Deemonid” esilinastus Eestis läinud nädalal.

Ain Mäeotsa film „Deemonid“ on sedavõrd isiklikult tunnetatud, üldinimlik ja sugestiivne teos, et inimesed kipuvad eksistentsiaalse raputuse käes kinost välja.

Filmi lõppedes oled sedavõrd segaduses, et ei leia ust, nagu oleksid ise kasiinos käinud ja seda sõltuvusesaatanat omal nahal kogenud. Kõik inimesed on sarnased ja empaatia on sel alal kogenematutel kerge tulema.

Kui teile tundub, et kõik on pekkis, minge Tambet Tuisu, Ene Järvise, Ain Lutsepa, Evelin Võigemasti ja nendega külgnevate näitlejate näidatavat vaatama ja veendute, et teil on põhjust kinosaalist välja suisa tantsida.

Peaasi, et te suure vaimustuse ja uudishimu tiivul ise mõnda kasiinosse või kinosid ümbritsevasse kärakakauplusse ei komistaks. Siis tuleb küll tõdeda, et tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadestki mitte.

Teil on vähemasti ausad, ametlikud ja avalikud arved, laenud, liisingud – isegi täiturid teevad ametlikku ja avalikku tööd. Teie pole vähemasti kümnetele sõpradele lootusetult võlgu, krediitkaardid sügavatesse miinustesse lüpstud ja valederägastik ei ime oma tapvasse vaakumisse.

Sellest põrgust läbi tulnud Mäeots jutustab veenvalt, et kasiinosõltuvus on sedavõrd hull haigus, et terve mõistus ega inimlikud emotsioonid siin enam sõnaõigust ei saa.

Illusioon viib pimedusse

Võiduhasardiga kaasnev illusioon viib üha suuremate kaotusteni. Sekka kobatavad võidud panevad ühest küljest lootma, et kaotustekuristikus tekitatud koletu võlaahel on purustatav samade vahenditega – et kurat on peltsebuliga välja aetav – ja süvendavad samal ajal haigust.

Mis tahes sõltuvushaiguse puhul kannatab kogu pere. Aidata on sellepärast raskem, et mängusõltuvus ei jäta haisu külge ega võta algstaadiumis sõltlast füüsiliste tunnustega vahele.

Alles rängas staadiumis, mis jõuab kätte mõne kuuga, tekivad füüsilised nähud: vibra, oksendamine, luulud, silmade vilamine, orientatsioonihäired.

Mäeots näitab kõigi oma tegelaste abil, et ausus oma lähedasima inimesegi ees ei aita. Juba totaalses puntras Joko (Tambet Tuisk) eksib isegi raseda naise ees pihtinult, lubanult ja lootnult tagasi kasiinosse – hullemini kui eales varem, kaasneva joomise, hooramise, keretäite ja totaalse kaosega.

Ene Järvise kehastatud õpetajannat ei päästa tütrele pihtimine. Deemonid hirmutavad ja stressavad talle insuldi.

Ain Lutsepa tegelane pihib isa vaimule ja koerale ja lähebki kogu oma pedantsuses, punktuaalsuses ja kaalutletuses saatana nahka.

Geniaalne stsenaarium

Peale veenvate ja liigutavate, ehtsate ja lihtsate näitlejatööde on „Deemonite“ edu võti geniaalne stsenaarium. Selles kätkevad ajauperpallid, põimumised, kõige seotus kõige ja kõigiga, millest asjaosalised ei tea ega saagi teada, sõltuvuse vähilikud haarmed kõikjal. Ja see meenutab Ervin Õunapuu meetodit, eriti „Oliivia meistriklassis“ demonstreeritud aja ja ruumi hüpitamist.

Kui esimesest tegelasest on saanud laip, sõidab teine tegelane kasiinodes kehtiva algaja õnne tiivul taksoga temast mööda. Kolmas tegelane kohtub esimesega tänaval ajal, kui on just haigestumas. Neljas tegelane on kolmanda õpilane ja klient, kes kohtub teise tegelasega basseinis, kui tollel on esimene raske füüsiline sõltuvushaiguse hoog, ning esimese tegelase koer saab kolmanda omaks.

Ring saab täis. Ent see pole kergendus. Sest Maa on sedalaadi ringide nagu haiguse paisetega kaetud seni, kuni eksisteerib raha. Raha muudab meid kõiki meie paratamatus ühtsuses haigeks ja hulluks, räsib alandatud kiskjateks, suleb hirmude nõiaringi ja surub üksildusse-abitusse-lootusetusesse.

Õnneks lubavad sajad allikad – nii teaduslikud kui müstilised – et rahamaailm kukub kokku. Loodetavasti enne, kui peale ühiskonna on inimkondki rahahaigusesse suremas.

Kaob raha, lõpeb üks sõltuvuse riske. Siis ehk saame omavahel üle pika aja rääkida millestki muust kui raha ja sellest tingitud eri vormides halvatus. Siis ehk koidab inimlik ja üleilmne vabadus.

1 2 3 18