Eesti Päevaleht22 01 01

Iga kosovolast turvab üks rahuvalvaja

Prishtina-Tallinn
Toomas Kümmel, Mega

1999. aasta kevadel oli Balkani poolsaarel asuv väike Kosovo maailma uudistepealinn, ka eestlased elasid kaasa tuhandete albaanlaste kodudest minemaküüditamisele.

Poolteist aastat hiljem on sõjatandrist saanud tõeline rahvaste paabel, kus ringi liikudes jääb mulje, et iga albaanlase kohta tuleb vähemalt üks Kosovo Force’i (KFOR) sõdur, ÜRO politseinik või rahvusvahelise abiorganisatsiooni töötaja.

EESTI SÕDURID KOSOVOS.
Eestit esindab praegu Kosovos 22 meest, meie kolmas rahutagamisrühm, mis kuulub Itaalia karabinjeeride üksuse koosseisu. Karabinjeeride, sõjaväelise väljaõppega politseinike laager asub brittide tsoonis Prishtinas.

Jõuludeks koju saabunud Eesti rahutagamisrühm ESTPATROL-2 osales koos karabinjeeridega patrullteenistuses, põrandaaluste bordellide likvideerimisel ja ebaseaduslike relvade otsingutel.

Paljud inimesed on relvade äraandmise kohustust eiranud, sest täit kindlust tuleviku ees ei ole ei albaanlastel ega serblastel.

Et eestlased sattusid karabinjeeride juurde, on õnnelik juhus. Itaallased on eesti poistega väga rahul ja eestlased kiidavad omakorda neid. Siiani on Eesti rahutagajad käinud Balkani missioonidel enamasti koos lätlaste ja leedulastega Taani pataljoni koosseisus. Veebel Urmas Abel, kes on varem Bosnias käinud, eelistaks tulevikus teenida koos itaallaste ja mitte taanlastega. Võibolla on taanlased liiga lähedased naabrid, mis tekitab teatud üleolekutunde baltlastesse?

Eestlaste enesetundele Kosovos mõjub hästi nende erinevus teistest idaeurooplastest. Kui teised sõidavad Vene päritolu maastikuautodega, Kalashnikov üle õla, siis Eesti rühmal on kasutada kolm Land Rover dzhiipi. Eesti rahutagaja varustusse kuuluvad Iisraeli automaat ja kuulivest, USA püstol ja kiiver. Kosovos saad aru, et see on tähtis.

SÕJA JÄREL TULI KURITEGEVUS.
Nagu sõjajärgsetes ühiskondades ikka, on ka Kosovos probleemiks kuritegevus. Lääne abi on normaalse elu taastamisel küll enneolematu, kuid serblaste eest põgenenud sadadel tuhandel albaanlasel ei ole tagasipöördumise järel lihtne elu uuesti alustada. Paljudel inimestel hävisid kodud ja kogu vara.

Ligi 250 rahvusvahelist organisatsiooni tagavad kohalikele hulgaliselt hästi tasustatud töökohti, kuid majanduse jalule aitamiseks kulub isegi Lääne abiga aastaid.

"Läänega avanenud piirid ja Jugoslaavia võimu kammitsate kadumine on tekitanud uusi ahvatlusi. Ning küllalt on neid, kes kiire rahateenimise võimalusi näevad kuritegevuses," kirjeldab olukorda ESTPATROL-2 ülem leitnant Toomas Peda. "Moldovast, Rumeeniast ja Ukrainast pärit prostituutide ahistamine ja nende Läände müümine, autode varastamine Saksamaal ja ·veitsis, narkotransiit Itaaliasse on ainult osa loetelust. Kosovo turud ja poed on täis tuntud kaubamärkidega võltstoodangut, mis ilmselt valmistatud kohapeal või salakaubana sisse toodud.

" PRÜGIMÄED, KOERTEKARJAD, JUBE SUDU.
Kui 1991. aastal elas Prishtinas 106 000 elanikku, siis praegu hinnatakse pealinna rahvaarvuks 550 000 inimest. Linn on ülerahvastatud. Seda võib ise kogeda turul ja liikluses. Kui lisada veel rahvusvaheliste abiorganisatsioonide üüratu autopark, on liiklus pealinna tänavatel lausa hullumeelne

. Üks sõjajärgsete ühiskondade tunnuseid on hulkuvate koerte rohkus, kes karjadena ringi liiguvad ja prügimägedelt süüa otsivad. Sellist pilti olen näinud Kaukaasias, Kosovos on see veel võikam.

Õnneks on Kosovos enam-vähem stabiilne elektrivarustus, samas on elekter inimestele tasuta! Pealinna külje all paiknev elektrijaam on ehitatud Jugoslaavia-N Liidu ühistööna. Elektrijaama korstnatel puuduvad kahjulikke ühendeid kinni pidavad filtrid. Seetõttu põhjustab iga madalrõhkkond orus paiknevas pealinnas tõelise sudu. Kohati on see nii paks, et autoga lennuväljale sõites peab keegi auto ees kõndima ja teed kontrollima. Kui NATO vaesustatud uraaniga pommide mõjust tervisele räägitakse palju, siis pideva sudu mõju ei ole keegi siiani uurinud

.SERBLASTE JA ALBAANLASTE PÕLINE VAEV.
Kahe rahvusrühma vaheline vaen ulatub sajandite taha. 1389. aastal toimus praeguse pealinna lähedal asuval Kosovo Poljel ajalooline lahing serbia ja osmanite vägede vahel. Serblased said lüüa ja Balkanil algas 500. aastane türgi ike. Sel ajal valgusid Kosovo alale ka moslemi usu omaks võtnud albaanlased. Serblased peavad Kosovot aga oma õigeusu kiriku keskuseks.

1987. aastal pani vähetuntud Serbia provintsipoliitik Polje lahingu mälestusmärgi jalamil peetud kõnega aluse oma tähelennule. "Keegi ei tohiks söandada teid lüüa," teatas 13 aastat tagasi kohalikele serblastele mees nimega Slobodan Milosevic. 1989. aastal tühistas juba Serbia liidriks saanud Milosevic Kosovo autonoomia ja sealt see kõik algas…

Ehkki albaanlased on enamuses moslemid ja serblased õigeusklikud, on vaenu seletamisega usu pinnal sageli liialdatud. Ka Tshetsheenia sõda püüab Venemaa näidata kui kristliku maailma võitlust moslemi terrorismiga.

Kosovos käibib Saksa mark, serblaste enklaavides käibib marga kõrval võrdselt Jugoslaavia dinaar. Alates 1. septembrist 2000 kehtib Kosovos nõue, et igal autol peab olema number, kuid serblastel pole albaanlaste hallatavasse autoregistrisse lihtsalt asja. Seetõttu sõidavad serblased siiani autodega, millel vanad Jugoslaavia lipuga numbrid.

SOOMUKIGA JUMALATEENISTUSELE.
Kõige pingelisem on selline kooselu põhjaosas paiknevas Mitrovicas. Seda eraldatust rikuvad vaid serblaste linnaosas asuvad kolm elumaja, kus elavad albaanlased. Selle kolme maja ümber on jällegi okastraat ja sissepääsu kaitsmas Prantsuse sõdurid. Serblaste õnnetuseks jääb aga õigeusu kirik üle jõe albaanlaste poolele. Kord nädalas viiakse serblased NATO soomukites jumalateenistusele.

"Albaanlased on leidnud aga mooduse sellegi meelelahutuse ära rikkumiseks," rääkis Mitrovicas asuvate Itaalia karabinjeeride ülem, kes meid ringi sõidutas. "Juhuslikult on alati just serblaste jumalateenistuse ajal elektrikatkestus." Kui kaua võivad kaks rahvust üksteisest okastraadiga eraldatuna NATO soomukite kaitse all elada? Mingist lootusest tulevikule annab aimu seegi, et albaanlased ehitavad kõikjal uusi maju, serblased ei ehita midagi.