SL 6htuleht 07 11 00

"Võtke dþiibisõidule aerud kaasa!"

Sügisene dziibivõistlus on alati mehed ja autod võhmale võtnud. Tänavune maasturite suur sügissõit meenutas aga püdelas poris ujumist, kusjuures ka autot tuli (miskipärast) endaga kaasas vedada.

Kaspar P. Loit
Reede (3. novembri) õhtu.

Ligi pooled registreerunud 60 dziibist on sügisesele võistu mudasmüttamisele juba startinud. Võisteldakse kahes klassis nagu tavaliselt: spetsiaal- ja originaalautodega.

Meie ehk siis offroad.ee meeskonnad targu spetsiaalrajale ei roni. Autodel vintse pole ja peegliteni mudas kükitamine ei tundu eriti ahvatlev. Niigi on viimaste päevade vihm raja väga pehmeks leotanud – ka originaalautodega võistlejail soovitatakse aerud kaasa võtta…

Algas laupäev, kell on 1.40 öösel. Stardikoridor. Minu kaaslased Karu ja Viktor on dziibirallil esimest korda, meie 1960. aastal valminud GAZ69A ehk Künnivares aga juba mitmendat. Viimane võistlus lõppes kokkujooksnud mootoriga. Seekord tahame lõpuni jõuda.

Kell 1.45 antakse start. Kohtunik pistab Karule pihku legendi kontrollpunktide koordinaatidega. Meie ülesanne on need õiges järjekorras metsast üles leida ja selle kinnituseks autot kontrollpunkti taustal pildistada.

Rebime jõurates paigalt ja lendame iga viimase kui autoninal leiduva lühtri särades maanteele. Rajalegend väidab, et esimest punkti võtta on kukepea. Ongi. Meeskonnakaaslased nurisevad, kui lehtvedrudega auto mööda metsarada 20 km/h "kihutab".

Kell 2.15. Raadiosaatjast kostab offroad.ee teise auto, UAZ 3151 ehk Porilennuki tiimi kirumist. Nad startisid küll meist 1,5 tundi varem, aga kaotasid teise kontrollpunkti manu oma rajalegendi.

Kell 2.40. Regio CD-atlas näitab, et 3. punkti poole viiv rada on täpselt selle talu taga, mis koos hooneid ümbritseva põllumajandustehnikaga meie tee suleb. Aluspükstes ja punasekirjus päevasärgis unine talumees ei taha kadunud teest midagi kuulda. Topograafiline paberkaart annab kätte õige teeotsa paarsada meetrit edasi. Sülearvutit ei usalda me pärast seda enam kuigivõrd.

Kell 3 naaseme jalgsimatkalt mööda võssakasvanud vankrirada. Tundub, et oleme õigel teel. Auto on kogu aeg vaikselt podisenud, sest aku ei suuda üksi toita valgusparki, süle-arvutit, raadiosaatjate akusid laadivat 220V inverterit ja GPSi. Järsku mootor vaikib. Bensiinipump ei löö enam. Abiks tuleb kogemus sovetiaegse tehnikaga. Raadiosaatjaga antud obadus vastu bensiinipumpa taastab selle elujõu.

3.20. Rada lõppes juba mitukümmend meetrit tagasi ja võsa läheb üha tihedamaks. Otsustame Viktoriga jala punktini murda. Hiljem täname taevast, et autol pasun töötab. Porilennuk on levikaugusel ja irvitab, kui Karu meile eksimise vältimiseks minutilise vahega signaali annab.

Kell 5.50. Koidab. Kolmas punkt on lõpuks käes. Sootuks uut lähenemisteed pidi.

Kell 7. Neljanda punktini jääb veidi üle 1,5 kilomeetri. Tee on muutunud tõsisemaks. Meiega külavaheteel sammu pidanud Land Rover Discovery on metsa vahele keerates järsku kadunud. Üritan roolida ühe ratta rööbaste vahele ja teise metsa alla. Õnnestub.

Vana punane Range Rover on end maoli sisse kaapinud. Me ei saa neid välja eest- ega tagantpoolt sikutades. Otsustame jälle jalgsi ringi luurata. Rada on mitmest kohast läbi lõigatud mudaste kuivenduskraavidega, mille kallastel on näha end usinasti üle kraavi vintsinud autode jälgi.

Naastes kohtume taas punase Range Rover iga. Mehed on auto tungraudadega üles vinnanud ja rataste alla paar lauajuppi toppinud. Seekord õnnestub sõiduk mudast välja sikutada. Päeva heategu on tehtud! Pool kilomeetrit hiljem põrutame täie auruga läbi terava augu ja autost kaob vool.

Kell 16.30. Gaziku jagajale on lõpuks õnnestunud külge aretada ajutine kondensaator, mis aga pikka sõitu ei kannata. Ligi pool ööpäeva tehnoabi oodates oleme läbi jalutanud veel kolm punkti. Kokku 7 36-st. Ei ole just, millega kelkida.

Kell 18. Finiðeerime slepis. Enne meid on lõpetanud paar autot, mis samuti üle 10 kontrollpunkti pole kirja saanud. Arvatakse, et kõik punktid suudavad läbivad vaid 2-3 autot. Me ei jää tulemusi ootama. Lõpetamise magame ka maha. Mõnuga. .