See pole mingi džiip!

Eesti Land Roveri klubi president Kristjan Vaarmann on särtsu täis nagu sünteetiline kampsun tööpäeva lõpuks. Olulisim erinevus on ehk selles, et sädemete asemel pritsib Vaarmann fakte. Ikka stiilis, et see Rover sellel aastal ja et selle tagauksele sobivad kõikide markide lukud.

Kristjan ei salga, et nende inimeste huvid, kelle kireobjektiks on Land Rover, on veidike isemoodi. ”Eks ta elustiili ja suure armastuse asi on. Katsu sa mõistlikuks nimetada olukorda, kui ostad paarikümne tuhande eest auto, maksad remontimise eest rohkem kui sada tuhat juurde ja ikka sõita ei saa.” Nii on Kristjan Defenderi koju paremaid aegu ootama jätnud ja sõitnud seekord kohale korralikult kõpitsetud Nivaga.

Land Roveri omanikega kokkusaamiseks valitud bensiinijaama veereb naelakasti meenutav ja efektselt poriga meigitud Land Rover Defender.

Paras auto heinaveoks

Anneli Kadakas sõitis enne Hondaga. ”Tead, ta oli paras linnas sõitmiseks, aga mulle päris hästi ei sobinud,” räägib Anneli oma autodest, nagu oleksid nood tema eelmised ”suhted” ja mina pihiema Tuuli. ”Mul on ju kogu aeg vaja midagi vedada,” seletab tumedat verd piiga.

”Jube uhke oli vaadata, kui Anneli suvel linnas autoga heina vedas. Selle jaoks need autod ju mõeldud ongi,” ütleb Kristjan ja tunnistab, et oleks kõnealuse auto peaaegu ise ostnud. Aga jälle see raha.

”Kujuta ette, enne müümist oli see auto ainult linnas sõitnud! Üks saatkonna töötaja sõitis sellega tööle ja koju,” seletab Kristjan. Anneli sai auto hinnaga, mida ametlik teenindus ei olnud nõus kinnitama. ”Nad ütlesid, et peavad ütlema panga jaoks õige hinna, väiksemat ei tohi,” paneb Anneli autoostuloole punkti. ”Muidugi pidasid sõbrannad mind napakaks, sest oleksin sama raha eest saanud umbes viis Opelit.”

Mööda Peterburi teed Tallinnast välja sõites tundub Defenderi kabiinis istumine suure kivikuninga troonil seismisega. Mis võrdluse Defenderi ümber sebivate muude autodega see meelde toob, pole vaja ilmselt öelda.

Aga Anneli pole uhkeks läinud. Kuulutab enda Land Roveri omanikuna hoopis korralikumaks liiklejaks kui enne. Üle äärekivide ei sõida, kuigi pääseks sel moel paremini parkima ega ülbitse liikluses. Erilist rõõmu auto üle tunnevad muidugi Anneli hobused, sest just nendele oli mõeldud heinakoorem, mis klubikolleegi heldima pani. ”Siia autosse mahub täpselt viis heinapalli. Kaeru vean ka,” kuulutab Anneli Defenderi-omaniku rõõme.

Autoga seotud argimured on samuti romantilised. ”Esiteks ei saa ma teda kuidagi puhtaks, ventilatsioonisüsteem on selline, et tõmbab kõik saada oleva kohe sisse,” selgitab omanik paksu tolmukorda, mis esipaneeli katab.

”Tegelikult on sul täna ilmaga vedanud,” teatab Anneli muretult. ”Kui vihma sajab, siis voolab sinupoolsest aknanurgast sirinal vett sisse. Püksid kohe märjad,” on Anneli hääles kuulda isegi kerget itsitamist. Talvel ta selle autoga veel sõitnud ei ole ja seetõttu ei tea ta veel täpselt, kas piisab karupükstest või tuleb autoga sõitmiseks muretseda veel ka tekk. Kõik see käib aga asja juurde. ”Land Rover on Land Rover, aga mitte mingi džiip!” poetab Anneli mõttetera, millele on raske midagi lisada.

Maardu lähedale metsaradadele sõites liitub meie pisikese autokolonniga ka teine Land Rover – Discovery, mida roolib Mairold Metsaviir. Kui Anneli igapäevaleib tuleb trummimängust, siis Mairold on firmajuht. Sama erinevad kui ametid, on ka autod: Defenderi maameheliku joone ja laudapraktilisuse asemel valitseb Discovery salongis pehme puhtuse ja peene maitse aroom.

”Ega ma sellist autot osta ei plaaninud, süda kiskus hoopis Volvo Cross Country poole. Land Roverit nägin salongis, millest juhtumisi läbi hüppasin. Ma ei mõelnud kaua,” meenutab Mairold toonil, mis sobiks kroonprintsess Victoria kosimiseks.

Lisaks puhtale sõidurõõmule on Discoveryl Metsaviiru jaoks ka praktiline väärtus: kõik maasturid, tavalistest sõiduautodest rääkimata, lihtsalt ei sobi jahi vedamiseks. Hobide nimekiri on mehel peale uue sõiduriista leidmist üha täienenud. Nüüd piisab vahel sellest, kui pärast stressirikast päeva Männiku karjääri sõita ja seal autoga liivamägedes elu eest turnida.

Maasturihaigus on nakkav

Samasugust avastamisrõõmu pakub ka Maardu ümbrus. Metsarada viib meid teele, mida kunagi kasutati selleks, et mingit kraami lattu vedada. Nõukogude inimese põhjalikkusega ehitati selle jaoks korralik asfalttee. Kapitalistliku pubeiga elava eestimaalase jaoks tähendab see võimalust kummutada sinna kõike, mille eest prügilas tuleks ladustamistasu maksta. Ja nii kilomeetrite kaupa, tonnide viisi.

Tagasiteel prügimägede vahel põigeldes saab selgelt aru, milleks üks Land Rover suuteline on. Tasakesi, nagu püüton jänese poole, roomavad nad mäest üles ja ka alla ilma, et see kuidagi keeruline või raske tunduks.

Tagasi Tallinnasse jõudes tunnistab Mairold ohates, et tunneb hirmsasti puudust vabast ajast: tal seisab koduses garaaĻis viimase jupini lahtivõetud Land Rover Series III, Defenderi vanaisa. See tuleks kokku panna, aga aega ei ole.

Nakkuslike tõbede eest oleme me kõik üsna halvasti kaitstud. Esimene meditsiiniline tõdemus epideemiate puhkemisel kõlab väga lihtsalt – ei maksa toppida oma nina sinna, kust haigust külge võib saada. Kes aga tunneb puudust meeldivast, aga mitte pealetükkivast seltskonnast, kirjust autoajaloost, inimese tehnilise mõtlemise arengust, siis neile on üks pärastlõuna Land Roveri omanike seltskonnas soovituslik. Juba üsna varsti hakkate te tänaval järele vaatama teatud tüüpi autodele, teie interneti brauseri lemmiksaitide nimistusse tekib Land Roveri klubi oma ja lehekuulutustest leiate esimesena üles maasturite müügipakkumised. Teisisõnu – nakatumine on garanteeritud.

Urmas Vaino
Eesti Päevaleht