Äripäev 17 04 98
Suzuki maastikuauto polegi ainult politseipukk .
17. aprill 1998
Tõnu Ojala
Suzuki Vitara andis mõne aasta eest — siis, kui politseiamet endale terve partii neid pisikesi kolmeukselisi autosid ostis — ohtrasti kõneainet. Enamasti kriitikat: esiteks jäi hämaraks nende autode ostmislugu, siis peksti neil kohe hakatuseks paar klaasi sisse jne.
Tegelikult ei tähenda Vitara vaid kolmeukselist «politseipukki» vaid ka igati tasemel viieukselist maastikuautot. Ehkki Vitara maine sai politseiskandaali tõttu kannatada, pole tegu siiski mingi alamõõdulise autoga — näiteks Euroopas kannab Vitara enimmüüdud maastikuauto tiitlit.
Olgugi et märtsikuisel Genfi autonäitusel oli väljas juba ka uue põlvkonna Grand Vitara, pole ka tava-Vitara veel ajast-arust. Selle viimaseks uuenduseks on eelmisel aastal tootmisse läinud kaheliitrise turbodiisliga versioon, mis hiljuti ka Eestisse jõudis. Nüüdseks on kohal ka Grand Vitara.
Vana Vitara pole veel vana
Vana kerega 87hj põlemisõhu vahejahutiga (intercooler) ja turbokompressoriga Vitara ei üllata võimsusega, küll aga pöördemomendiga. Kaheliitrise mootori 216 Nm 2000 p/min juures on igati piisav, vedamaks suurt haagist — suvilat või paati. Selline mootor sobib hästi autojuhtidele, kes käigu vahetamise vajadust unustama kipuvad — erilist vahet, kas sõita linnas III, IV või V käiguga, ei ole.
Ehkki päris tõsise d?iibi tiitlile Vitara ei pretendeeri, jäädes kuskile linnad?iipide (Toyota RAV-4 ja Honda CR-V) ning tõsiste maastikuautode (Land Rover, Nissan Patrol jt) vahele, annaks mõnigi lihtne pisiasi Suzukidele kui maastikuautodele palju juurde. Näiteks kaassõitja ees armatuurlaual asuv lisakäepide. Meie auklikel tänavatel, kus nii Vitara kui Grand Vitara ilmselt enamuse oma ajast veedavad, pole seda õnneks veel vaja, aga ega palju puudu ei jää…
Traditsioonilise maastikuauto ja nn linnamaasturi vahepealsete sõidukitena ei sobinud mõlemad ÄP käes olnud autod tõsiseks maastikuautoks juba salongi värvilahenduse poolest — hele plüüð näitas kohe, et autod mõeldud pigem linnasakstele poosetamiseks, mitte tõsisteks tööautodeks.
RAV-4 ja CR-V-ga Vitarat ja Grand Vitarat siiski võrrelda ei saa, sest erinevalt neist linnad?iipidest võimaldavad Vitara ja Grand Vitara tänu jaotuskasti olemasolule nii kiiret kui aeglast nelikvedu, samuti esisilla väljalülitamist, ka on autodel kandevkere asemel täisraam.
Välimuselt torkab vahejahutiga Vitara silma efektsete õhutusavadega mootorikattel. Tänu suurele klaaspinnale jätab auto hästi mahuka ja avara mulje. Tagaistmel tundub lastetooli paigutamise põhjal siiski ruumi tavalisest sõiduautost pisut vähem olevat (see ei puuduta kõrgust, mis on keretüübile vastavalt ekstraklassist). Pole ka ime, sest pikkuselt on parajaks võrdluseks Fiat Brava või Citro?n Xsara.
Norida saab nuppude paigutuse osas. Nii asub Vitara tulede kõrguse reguleerimisnupp rooli taga ja on valgustamata. Samamoodi on peidus udutule lüliti. Läbi vee ja pori tuisates tasuks kojamehed juba varakult sisse lülitada, sest klaasile satub häbematult palju vett ja pori (Grand Vitara on sellest murest juba prii).
Kiita saab nähtavust ette ja külgsuunas — autol on palju klaaspinda. Tahavaates on seis kehvem, sest tagaaken on väike ja sedagi piirab tagauksele kinnitatud varuratas (taas lööb välja Grand Vitara eelis — varuratas on lastud allapoole ja ei piira tagasivaadet enam nii palju). Õnneks on küljepeeglid suurepärased ja kompenseerivad seda puudujääki.
Standardvarustus on rikkalik, sisaldades kahte turvapatja, elektriaknaid ja -peegleid, soojendusega esiistmeid, kesklukustust jne.
Grand Vitara sai suurema mootori
Vitara mootorivalik tipnes 2-liitrise V6-mootoriga, uue Grand Vitara tippversiooni jõuallikaks on 2,5-liitrine V6 (juunis lisandub neljasilindriline 2-liitrine, kaugemas tulevikus ka 2-liitrine diisel). Keretüüpidest on esialgu Eestis vaid pikk variant, lühikest tasub oodata sügisel.
Kui diiselmootoriga Vitara kaldub siiski rohkem tööautode poole, siis 2,5-liitrise bensiinimootoriga Grand Vitaraga trügib Suzuki viimasel ajal Eestis ülipopulaarse Honda CR-V mängumaale. Grand Vitara hind — 299 000 krooni — on küll paarkümmend tuhat krooni enam kui CR-V-l, kuid erinevalt Hondast on Suzukil kandevkere asemel raam, lisaks jaotuskast ning ligi 20 hj võrra võimsam mootor — 2-liitrise töömahu asemel 2,5-liitrine, samuti suurem väändemoment, mis maastikul eriti tähtis.
Suzuki kallal saab aga norida mahutavusega. Võrreldes CR-Vga on Grand Vitara märgatavalt lühem ja teljevahegi väiksem. Eriti lööb ruuminappus välja tagaistmel ja pagasiruumis (selle mahu näitamisest minnakse Suzuki pressimappides vaikimisi mööda). Esiiste, kus Vitara puhul pikemad juhid heitsid ette vähest reguleerimisvõimalust, on sellest murest nüüd prii ja sinna mahub probleemideta ka pikakasvuline juht. Tagaistmel surub aga normaalse kasvuga eessõitja ikka tagapingil istuja põlved esi- ja tagaistme vahele.
Vitaraga võrreldes on lihtsustatud esisilla sisselülitamist ja kiire nelikveo võib nüüd rahulikult sisse lülitada ka sõidu ajal. Märgatavalt on lisandunud mitmesuguseid panipaiku, mis osas Vitara eriti ei hiilanud. Siiski saab endiselt norida pisiasjade kallal — näiteks on peegliga päikesevari (katteta seejuures!) juhi ees, kus see segama kipub, ja kaassõitja on jäetud hoopis ilma peeglita. Kas autot kokku pannud tööline on kohad segi ajanud?
Kui eelmisel nädalavahetusel taas talv maha tuli, väljendus kohe neljarattaveo eelis traditsioonilise esi- või tagaveo ees. Teedel, kus enamik autosid tõsiselt jännis oli, piisas Grand Vitaral vaid jaotuskasti kangi nihutamisest ja äsja kurvides vibama kippunud auto oli tänu nelikveole kindlus ise. See-eest andis tänavatele ilmunud pori välja asjaolu, et tagaklaas ei püsi vaatamata lisavarustusena tagaklaasi ülaserva paigutatud spoilerile puhas ja kojamees peab usinasti tööd tegema. Põnevad mudelid on nii diisel-Vitara kui ka uus Grand Vitara, esimene rohkem tööks, teine omakorda pigem igapäevasõidukiks. Ilmselt jätkub siinsel turul ruumi neile mõlemale.