Maaleht 14 10 99
Teaduskraadiga majavalitseja
TOIVO RÄÄGEL
Venelased kutsuvad teda Pjotriks, eestlased Peetriks.
Keelekasutuse järgi on Pjotr Utkini rahvust võimatu määrata.
Pjotrit kutsutakse rohkem Peetriks, sest suhelda tuleb enamasti eesti keeles.
Ka kodus räägib noormees abikaasa Marika ja tütar Mariga eesti keelt.
Peetri sõnul peab ta end Eestimaa venelaseks ega juurdle eriti oma päritolu
üle. Nende suguvõsa kõige vanem kalm Tallinna Siselinna kalmistul pärineb
1760. aastast. Oma esivanemad liigitab Peeter keskklassi ametnike hulka,
kellest mõned olid kohalikus seltskonnas väga lugupeetud tegelased.
Näiteks tervitas Johannes Laidoner Peetri emaisa kättpidi, kui nad linnas
kokku said.
Mitu keelt suus
Mõnikord kriibib okas Peetri hinge, kui näiteks kaks keskealist Balti
ministrit pursivad telesaates omavahel inglise keeles. “Nad võiksid vene
keeles rääkida, saaksid rohkem aru,” kommenteerib inglise keelt vabalt
valdav Peeter. Vene keel ei ole Peetri arust stalinlikes kuritegudes süüdi.
Karistada tuleb kurjategijat, mitte keelt.
Kohalikest valimistest kavatseb Eesti passi omanik Peeter osa võtta. Keda
valida, seda ei ole ta veel otsustanud. Valiku teeb ta maailmavaate, mitte
rahvuse järgi.
Peetri elutee on kirju nagu pühademuna. Eesti keele sai ta selgeks
eestikeelses lasteaias. Keskhariduse omandas inglise keele kallakuga vene
koolis. TPIs õppis ehitust venekeelses rühmas. Pärast kõrgkooli lõpetamist
jäi ta samasse aspirantuuri. 1990. aastal avanes võimalus minna välisraha
eest staþeerima Rootsi. Vaheaegadega käis ta seal kuni 1994. aastani.
Kaitses väitekirja ja sai tehnikakandidaadi diplomi. Peetrile pakuti võimalust
Rootsi elama jääda, aga ta keeldus.
1993. aastal asutas Peeter Tallinnas firma, mis tegeleb elumajade haldamise
ja kommunaalteenustega. “Kasum on väike, aga klientuur püsiv,”
iseloomustab end majavalitsejaks nimetav mees. Peeter ei arva, et sellega on
kõrgharidus kasutult maha visatud. Uutes majades on keerukad
automaatseadmed, mis vajavad spetsialisti kätt. Ehitusalaseid teadmisi on
vaja ka majade seisukorra määramisel, milleks muidu tuleks konsultant
palgata.
Korteriühistu tuleb Peetri sõnul oma jõududega toime, kui seal on kuldsete
kätega pensionär, kes teeb remonditöid poolmuidu. Vastasel korral on
odavam palgata haldusfirma, kellel töömehed olemas. Nõukogude ajast
säilinud elamuhaldusfirmadesse tal erilist usku pole: asjaajamise stiil ja töösse
suhtumine on jäänud samaks. Kuid üleminek erahooldusfirmadele võtab veel
aega, kuni korteriturg korrastub.
Kolm aastat tagasi sai ta juhuslikult sõbra pool hobusega ratsutada. See
hakkas meeldima. Nüüd on Peetril teise sõbraga kahe peale hobune, kellega
ta käib kolm korda nädalas ratsutamas. “Minu tase on üle Harju keskmise,
aga tippsportlastele jään alla,” hindab mees oma ratsutamisoskusi.
Ratsatreeningul tutvustati talle kord inglast, kes oli tulnud Eestisse pruugitud
Land Rovereid müüma. Peeter teadis neist pikantselt inetutest maasturitest
vaid niipalju, et nende kere on alumiiniumist ja nad on maailmas kultusauto
seisuses nagu Volkswagen Põrnikas.
Auto aitab hobust
“Ainuke asi, mis tal roostetab, on summuti,” kiidab Peeter oma
kahekümneaastase sõjaväemaasturi vastupidavust. Mootorit ja liikuvaid
detaile on tulnud siiski aeg-ajalt remontida. Kolmveerandtonnise kandejõuga
maasturist on Peetril abi olnud esimesel hobil: veab hobusele kaeru ja
transpordib looma järelvankris võistlustele. Mõnikord käib ka Männiku
autodroomil krossi sõitmas, võtab osa autoklubi üritustest. Eelmisel talvel,
kui lund oli rohkesti, käis ta maasturiga iga päev tööl.
Inglismaal on need vastupidavad autod talunike hulgas ääretult populaarsed.
Eestimaal seda ei juhtu. Uue autoaktsiisiseaduse tõttu ei tasu Eestisse enam
nii suuri pruugitud maastureid vedada, uued on aga liiga kallid, arvab Peeter.
Küsimusele, milline hobi talle rohkem meeldib, vastab Peeter pärast pausi:
“Hobused meeldivad rohkem.”