Eesti Ekspress 23 11 00

LAND ROVER SAAB HAKKAMA :

Eesti Ekspress
23. november 2000
LAND ROVER SAAB HAKKAMA :

Freelander tunneb end kõige kodusemalt sillutatud teel, aga ka kergem maastik pole takistuseks. ASJALIK Diisel teeb Land Rover Freelanderist tõeliselt praktilise sõiduki. Freelander rikub tavasid

TOOMAS VABAMäE
toomas.vabamae@ekspress.ee

Kui Land Rover kolme aasta eest Freelanderi välja tõi, oli see puristidele tõsine shokk. Ei mingit raami? Esivedu ei saagi välja lülitada? Aeglustit polegi? Kuidas nii saab?

Aga saab väga hästi. Freelander oli Land Roveri esimene linnamaastur. Firma tollane omanik BMW tabas täpselt trendi – suurte, raskete ja januste pärisdzhiipide aeg on möödas. Vahepeal on Land Rover saanud Fordi omaks, kuid sealgi ollakse samal arvamusel. Kontserni kallimaid marke hõlmava Premier Automotive Groupi juht Wolfgang Rietzle ütles ühes intervjuus, et elevandiküttidele mõeldud autode aeg on läbi – maailmas pole enam piisavalt elevante ega kütte.

Maasturituru eurohitt
Freelander on "vanade olijate" pahurast vastuvõtust hoolimata hästi kaubaks läinud. Tema osakaal toodangus ulatub kolmandiku ligi. Freelanderit toodetakse kolmes kerevariandis, kuid mootorite ja käigukastide osas valikuvõimalus seni puudus. Ilmselt just seepärast ei püütudki autot väljaspool Euroopat turustada. Maasturimüüjate tõotatud maa aga on just USAs ja Lähis-Idas.

Tänavu lisandus valikusse kaks jõuallikat – diisel ja kuuesilindriline bensiinimootor – ning käiguvahetust saab nüüd ka automaatikale usaldada. Kaks viimast täiendust on tehtud ilmselge sihiga mitteeurooplastest kundedele. Diisel peab aga aitama Vanal Mandril edaspidigi edu hoida.

Eestis pole Freelander erinevalt Lääne-Euroopast seni erilist ostjate soosingut nautinud. Üks põhjus on kindlasti olnud hind. Aga mitte ainult. Sportautolt MGF pärit Roveri 1,8-liitrine bensiinimootor andis Freelanderile silmapaistva kiirenduse, kuid auto üldise iseloomuga ei sobinud.

Vaikne nagu sõiduauto
BMW valikust pärit Td4-diisel on selles mõttes hoopis paslikum, kuigi arendab vaid 97 hobujõudu. Foori all paigalt võttes on see tunda, muidu aga praktiliselt mitte. Mootor veab võimsalt enam-vähem igasuguses olukorras ning vajadusel kerkib tahhomeetriosuti kiiresti ka 4000 pöörde tähisest ülespoole. Diiselmootorile iseloomulikku müra kostab kõrvu vast ainult esimestel sekunditel pärast käivitamist. Muidu on Freelander täpselt sama vaikne kui mis tahes keskmine sõiduauto.

Freelanderi sisemuses ei ole kolme aasta jooksul suuri muutusi tehtud. Aga muuta oleks olnud nii mõndagi. Koledast kõvast plastmassist tehtud mõõdikute plokk näeb välja arhailine, lülitite paigutus on kaootiline ja ebaloogiline. Kojameeste käivitamiseks tuleb keerata kangi otsas olevat nuppu. Aga kuidas seda kiiresti teha, kui porilombist ülespritsinud muda järsku akna katab? Ja kuidas avada mootorikatet? Tuleb tõmmata armatuurlaua all olevat kangi. Ainult et see kang on paremal pool, kaassõitja jalgade juures.

Ning tagatipuks on istmepadi lühike nagu taburet. Ka istme ja rooli reguleerimise võimalused on väikesed ning esialgu on Freelanderiga sõites tunne, et kohe-kohe võib istmelt maha libiseda. Kõige üllatavam, et ka pikk sõit eriti ei väsita – ilmselt tänu suhteliselt kõrgele isteasendile.

Kuid panipaikade osas annab Freelander pea kõigile konkurentidele silmad ette. Esiteks on neid kohti palju, teiseks on enamik neist kaetud kummilaadse pehme materjaliga. Asjad püsivad seal paigal ka siis, kui auto metsateel üles-alla-paremale-vasakule kargleb. Eriti teravmeelselt on lahendatud pudelihoidjad uste küljes – need hoiavad paigal nii veerandliitrise kokapudeli kui ka suure termose. Ning esiistmete taga laes on kaks väikest pakivõrku. Sinna saab ära torgata teekaardi või töökindad – sest kindalaekaks nimetatavasse sahtlisse ei mahu Freelanderil õieti mitte midagi.

Mööda teed ja läbi kraavi
Kuigi Freelander pole "päris" maastikuauto, saab ta väljaspool kõvakattega teid väga hästi hakkama. Tõenäoliselt paremini kui enamik konkurente. Kuid näiteks järskude tõusunurkade korral kipub nina vägisi maad kaapama. Eemalt vaadates tundub, et autonina alumist poolt kattev põhjaplekk peaks hädast välja aitama. Aga tühjagi! Lähemalt vaadates selgub, et ninatükk on hoopiski plastist. Kui mäkketõusukatsed lõpevad vaid liivahunnikutega radiaatorivõrel, on veel hästi läinud.

Rasketes oludes toimetulekuks on Freelanderil olemas ka veojõukontroll (ETC). Kuid neliveoskeem töötab nii paindlikult, et kui just lumi maas pole, võib elektroonilise abimehe olemasolu juhile pikka aega saladuseks jääda. Tegelikult ongi ETC vajalik pigem kiireks sõiduks lõhutud metsateel. Kui juhtumisi ka palgikoormat lohistav traktor vastu tuleb, ei pruugi Freelanderi juht muretseda – teeäärse kraavi kaudu saab sellest hõlpsasti mööda.