Eesti Ekspress 15 02 01

Eesti Ekspress 15. veebruar 2001

Millest kõneleb Nursi baas

Pea kaks aastat hiljem pole Meegomäe lahingukoolis enam kedagi, kes koos Mart Laariga Nursis Savisaart laskmas käis.

RAUL RANNE
raul.ranne@ekspress.ee

Olen Meegomäe lahingukooli väravaputkas ja ootan, millal mind sisse lastakse. Lihtsalt seisan ja vahin autoaknast välja. Putka kõrvale veereb tulipunane maastur. Land Rover. "Kask, kaitsepolitseist," esitleb efektsest masinast väljunud noorsand end valvesõdurile ning ta lubatakse kooli ülema leitnant Laaniste juurde.

Tähendab, ka kaitsepolitsei on selle pilditulistamise skandaali üles võtnud, jõuan ma mõelda, kui mindki sisse lastakse.

Hiljem selgitab Kaitsepolitsei pressijuht Hannes Kont, et nende inimene oli lahingukoolis hoopis teise loo asjus. Ahah.

Tahaks kirjeldada sündmustikku, kuidas see õhtu 1999. aasta maikuus täpselt oli, aga sõjaväelased ei taha koostööd teha. Või ei saa. Veel eelmisel päeval, kui ma lahingukooli teabeohvitseriga kokku leppisin, hellitasin lootust, et kuulen toimunust päris detailset ülevaadet.

Nüüd selgub, et kedagi neist, kes ajal, kui Mart Laar oma kaaskonnaga Võrumaal käis ja Meegomäe lahingukooli Nursi baasis püssi lasi, täna enam lahingukoolis pole. Tähendab, üks ohvitser on, aga tema ei tohi ajakirjandusega rääkida. Suhelda võib vaid teabeohvitser aga "ma ei olnud tollal siin", ütleb ta. Saan paarkümmend kilomeetrit eemal asuva Nursi baasi kaardi ja võimaluse selle järgi iseseisvalt üle pooleteise aasta tagust laskmise lugu menetleda.

Dudajevi tänava lähistel

Barakkide varemed, mille akendel liivakotid ning laskeavad, annavad tunnistust, et lahingukooli ajateenijad harjutavad just siin Nursis vanas Vene sõjaväeosas taktikat linnalahinguteks. Aadress Dudajevi 1 on ühel majal slaavi ja ladina tähtedega suurelt kirjas. Ei saagi täpselt aru, kas ajateenijad harjutavad siin kui tshetsheenide vastu või nende poolt võitlevad sõdurid.

Tiir, kus peaminister Laar enda sõnutsi poisikese kombel Edgar Savisaare pilti tulistas, on pisut eemal. Seletamatu otstarbega angaaride ja mullavallide vahel betoonist väljal.

Punt ajateenijaid, kes ühes neist angaaridest elavad, longivad hanerivis kuhugi. Täisvarustuses, kiivrid peas.

Puidust katusealuse seinal on käskivas kõneviisis kirjas, mida peab tegema, kui laskmiseks läheb. Väga konkreetsed laused. Seda, kuidas pilti märklauale sättida, ometi pole.

Märklaua alused on sammudega mõõtes umbes sada meetrit eemal. Alus on täpselt nii suur, et sinna saab kinnitada väga suure plakati. Just sellise keskmise valimiste-eelse portreeplakati. Või siis oli sinna alusele kinnitatud pappalus, millele tollane Võru maavanem, vigurimees Robert Lepikson väikese Savisaare pildi kinnitas. Tulejoone kohale tagasi tulles nopin maast mõned hülsid. Eri kaliibritest.

Üritan välja mõelda, kuidas suutis Lepikson need sada meetrit, mis tulejoont ja märklaua aluseid lahutab, hiilida nii, et ei Laar ega keegi teine kaaskonnast seda ei märganud. See pole võimalik. Samas, kui uskuda Lepiksoni, et pilt, mille ta "pulli pärast" märklauale kinnitas, oli umbes postkaardi suurune, on seda ka hea nägemise juures raske näha ja veel raskem veenduda selles, keda sa siis lased.

Ja veel. Kui tiirus toimub laskmine, pannakse eraldi märklaud iga tulejoonel seisja ette nii, et igaüks laseb vaid oma märklauda. Kuus raami selleks on olemas. Kas Lepikson kinnitas pildi siis enda märklauale ja palus teistel enda märklauda tulistada. See poleks justkui määrustepärane. Või pani ta selle pildi konkreetselt Laari märklauale ja ütles "näe siin on Savisaar, lase".

Märkan, et kolm vormis kutti jälgivad mind ja mu toimetamist. "Me oleme ajateenijad. Meid ei olnud siis siin. Me ei tea midagi," hüüab üks neist enne, kui ma midagi küsida jõuan. Saan teada, et enam selles tiirus ei lasta. Looduskaitsjatele käis närvidele, et märkidest mööda läinud kuulid rikkusid tiiru ümbritsevaid mände.

(Muide, kaitsepolitseinik Kask oma edeva maasturiga oligi Meegomäel just selle loo asjus, nagu selgub hiljem.)

Lahkun tiirust. Ainus tunne, mis mind valdab, on see, et sel maiõhtul ei toimunud midagi juhuslikult.

Kired linnas

Laari ja Lepiksoni pullitegemist lahkelt kõrvalt vaadanud Meelis Munskit, kes on Võru oludes üsna suur ärimees ja sealne Isamaaliidu juhtfiguur, ma kätte ei saa. Mõtlesin küsida, mida ta asjast arvab. Kohaliku ajalehe Võru Teataja reporter mainib, et ta ongi selline tegelane, kes küll finantseerib parteid ja osaleb volikogu töös, kuid ajalehti väldib.

Palju jutukam on kohalik Keskerakonna mees, trükikoja juhataja Mäidu Helistvee. Taban ta just hetkel, kui ta kirjutab kohalikku ajalehte arvamuslugu. Tema on täiesti veendunud, et peaminister Laar peaks igal juhul tagasi astuma. Eelmine mees astus tagasi palju väiksema asja pärast. Ta mõtleb Savisaart ja lindiskandaali. "Lindiskandaal polnud ju tegelikult mingi skandaal. See puhuti lihtsalt nii üles. Tänapäeval lindistavad ju kõik," räägib ta nagu keskerakondlane ikka.

Teisalt muigab ta kahjurõõmsalt selle üle, kuidas Võrumaalt pärit isamaalasest riigikogulane Jüri Kaver ämbrisse astus. Too kiirustas enne kõiki teisi teatama, et Lepiksoni tunnistused maikuus toimunud tulistamise kohta on täielik vale. Nüüd on Laar ise kõik üles tunnistanud ja Kaver lollis olukorras. "Eks näis, mis ta nüüd ütleb," mõnuleb Helistvee.

Kaver räägib nüüd nii, et tema ise pole sõjaväes käinud. Ei Eesti ega Vene sõjaväes. Seega on tema huvi paugutamise vastu leigevõitu. Ta küll mäletab seda päeva ja mingi relva demonstreerimist, aga tema vaatas seda lihtsalt pealt. Ise püssi kätte ei võtnud. Seda, kus keegi seisis ja mida tegi, ei suuda ta täpselt taastada.

Mida ta mäletab, on see, et Lepikson oli sel korral Keskerakonna vastu kuidagi eriliselt sapine. Ei teagi, miks.