OFF-ROAD’I ABC

Hea sõidustiili aluseks on mõõdukus. Ärge jõhkrutsege käigukangi ega piduritega ja saavutage raudne kontroll oma parema jala üle.

Elutähtis on metsikule loodusele allajäämist varakult tunnistada ja õigel ajal ümber pöörata. Eesmärgiks ei tohiks kindlasti seada üle auto kokku löövaid veelaineid, kaapivaid rattaid ja õhku paiskuvaid mullakamakaid. Sõites ärge unustage, et pinnas on õrn ja eeldab respektiga suhtumist. Vastutustundliku sõidustiiliga saate nautida ja hoida nii oma autot kui ka keskkonda.

Kodulugemine

Enamustel neljarattaveolistel maastikuautodel on olemas aeglusti. Sisselülitatud aeglusti muudab ülekandeid vahekastis nii, et kõiki käike aeglustatakse poole võrra. Aeglustit tuleb kasutada siis, kui vajad edasiliikumiseks või millegi vedamiseks suurt jõuvaru. Näiteks teise auto kraavist välja tirimiseks, sügavast liivast või mudast välja saamiseks jne.

Aeglusti annab auto käitumise üle suurema kontrolli. Aeglusti abiga saab autot järsu kallaku peal pidurite abita tasakaalus hoida või ronida üle kivide ilma, et oleks vaja pideva siduriga mängimisega sidurit suitsema lasta.

Auto võimekust maastikul iseloomustavad järgmised näitajad:
a) lähenemisnurk ehk ründenurk
b) tipu nurk
c) mahasõidu- ehk eemaldumisnurk

Asi mis maastureid kindlalt sõiduautodest eristab, on suurem kliirens. Suur kliirens iseenesest probleeme ei lahenda. Et vältida kivi otsa või kraavi kinni jäämist, on oluline eelnevalt hinnata kaldenurki, mida moodustavad auto teele jäävad takistused. Uuri välja ja tee endale täpselt selgeks oma auto võimed. Kõrvalolevad diagrammid aitavad mõista, milliseid probleeme võib ette tulla juhul, kui ei olda piisavalt tähelepanelik ja ettenägelik.

Lähenemisnurk ehk ründenurk – kindlasti peavad olema rattad need, mis esimesena kallakut puudutavad.
Tipu nurk – kui suurte rampidega on su maastur võimeline hakkama saama?
Mahasõidunurk ehk eemaldumisnurk – jälgi, et auto tagaots vastu maad ei raksaks.

Esimesel sõidul (nagu ka kõikidel edaspidistel) ära võta mõttetuid riske. Ole pidevalt valmis eriolukordadeks. Tutvu soovitatud sõidutehnikatega selleks, et mitte viga teha endale, oma kaassõitjatele ja loomulikult et mitte romustada oma autot.

Eemalda CD boks enne meeletut offroadimist. Kinnita alati turvavööd kõikides off-road tingimustes. Ära mine sõitma tühjavõitu paagiga – ebatasane maapind ja järsud kallakud võivad põhjustada olukorra, kus mootor ei saa kütust kätte.

Maastikul

Käesolev jutt annab kõik elementaarsed tarkused selleks, et tunda end teelt maha keerates enesekindlalt. Kuid nagu kõik ise hästi teavad, kogemusi ei asenda miski. Maastikul jäävad abstraktsed, kogemustega kinnitamata nõuanded alati hiljaks. Küll peaks see kirjatükk õiged otsad kätte andma.

Seega, kui oled käesoleva juhendi läbi lugenud, mine metsa ja vaata kuidas ise hakkama saad. Kui sa juba offroadid, siis pead pidevalt arvestama maapinna profiili ja veetõkete sügavust, takistustele peale- ja mahasõidu nurki, valima sobiva käigu ja hindama pinnase kandvust. Ja kui sa juba esimesel korral ilma kõrvalise abita metsast välja saad, sa kas ei püüdnud piisavalt või oled kiire taipamisega.

Esimene õppetund: järsud laskumised

Peata oma maastur vähemalt ühe sõidukipikkuse võrra enne kallakut, lükka sisse esimene käik, lülita sisse aeglusti ja kui auto sellega varustatud on, ka difrilukk. Allasõidul ära tallu ei pidurit ega sidurit, välja arvatud juhul kui on vaja auto takistuse ületamiseks peatada – aeglustiga piirab mootor kiirust ise.

Nii kaua kui esimesed rattad pöörlevad, on auto kontrolli all. Kui auto hakkab libisema, lisa õrnalt gaasi, et säilitada suuna stabiilsust – ka nüüd JÄTA PIDUR RAHULE ja ära ürita käiku vahetada. Olles alla jõudnud, vabasta difrilukk ja jätka sõitu.

Teine õppetund: ronimine

Ronides üles järskudest nõlvadest, kasuta võimaluse korral difrilukku ja mine alati üles piki kallet, st. otse mäest üles; diagonaalselt liikumine võib lõppeda auto kallakust külili alla tulemisega.

Järsud tõusud eeldavad tavaliselt aeglusti kasutamist. Kui tegemist on aga lahtise või libeda pinnasega, lähene tõusule hooga ja kõrgeima mõistlikuna näiva käiguga. Liiga suur kiirus võib aga konarlikul pinnasel lõppeda auto hüplemisega, mis omakorda toob kaasa rataste ja tee vahelise kontakti vähenemise ja rataste teega haardumise kaotamise. Sellisel juhul ürita kasutada aeglasemat lähenemist. Juhitavust saab parandada ka hetk enne peatumist veidi gaasi tagasi lastes.

Kolmas õppetund: sõitmine kallakul

Enne kallakule ronimist kontrolli, et maapind oleks kindel ja mitte libe. Jälgi, et kaldes auto allamäge külje rattad ei satuks aukudesse või lohkudesse ja et “ülemised” rattad ei läheks üle kividest, puujuurtest või muudest takistustest, mis võiksid põhjustada järsku piki- või külgkalde suurenemist.

Tagaistmel olijad peaksid isuma auto “ülemisel” küljel. Äärmuslikes tingimustes võiksid nad suisa autost välja minna niikauaks, kuni kalle on turvaliselt ületatud.

Jälgi, et inimeste kaal autos oleks võrdselt jaotatud ja et pagas oleks kinnitatud korralikult ja nii madalale kui võimalik.

Pea alati meeles, et igasugune pagasi äkiline liikumine (ja metsa igasugu träni kaasa vedamisest ei pääse) võib auto ümber keerata.

Neljas õppetund: pinnas

Rajad, roopad, kraavid. Kui tee on tugevalt ette sõidetud ja auto kliirens seda lubab, siis sõida juba olemasolevates roobastes nii kaua kui võimalik ja lase autol end mööda roopaid ise juhtida. See muidugi ei tähenda, et kogu aeg õrnalt roolist kinni hoidma ei peaks.

Kui lased märjas ja pehmes pinnases sõites roolil vabalt pöörelda (või oled ise end ülienergiliselt roolima unustanud), siis auto võib küll roobastes otse sõita, kuid tegelikult on rattad välja keeratud (rattad märjal pinnasel ei haardu) ja tasasele või kuivale pinnale jõudes rebib sõiduk kõrvale.

Viies õppetund: veetakistus

Sa oled kindlasti näinud kuidas ralliautod vett kahte lehte lõigates uljalt läbi ojade kihutavad. Kuigi teleriekraanilt võib see tunduda äge, ei ole selline lähenemine maasturiga sõites tegelikult soovitav. Läheneda tuleks ettevaatlikult ja enne pimesi vette sumamist tuleb kindlasti kontrollida vee sügavust, kuna muidu ei pruugi pelgalt märgade autoakendega pääseda.

Kuues õppetund: jää ja lumi

Jääl ja lumel tuleb liikuda eriti ettevaatlikult. Must jää ei hooli eriti neljarattaveo väidetavalt parematest teelpüsimisomadustest. Järgmiseid näpunäiteid jälgides peaks siiski õnnestuma valitud sõidusuund säilitada.

1. Lukustatud difriga sõites vali kõrgeim võimalik käik.
2. Kohalt võttes anna nii vähe gaasi kui võimalik.
3. Pidurda võimalikult vähe ja ära tee rooliga järske liigutusi.
4. Vabasta difrilukk kohe kui oled jõudnud kindlale pinnasele.

Seitsmes õppetund: raske rada

Raskelt läbitaval teel on soovitav differ lukustada kuna intensiivne hüplemine toob kaasa rataste tühja kaapimist.

Eriti raskel rajal lülita sisse aeglusti. Nii liigub auto stabiilselt ettevaatlikult ilma pidevalt pidurit ja sidurit muljumata. Siledale ja kindlale pinnasele jõudes tuleb difrilukk alati vabastada.

Kaheksas õppetund: auto peatamine pehmel pinnasel

Enne kui sa oma auto peatad, pea meeles: auto kohalt liikuma saamine kaldel, pehmel pinnasel või liivas on peaaegu võimatu. Pargi auto alati kindlale tasasele pinnale või suunaga mäest alla.

Üheksas õppetund: sõitmine liivas ja pehmel pinnasel

Liiv ja pehme pinnas nõuab auto hoidmist pidevas liikumises. Suur takistus tähendab hoo vaibumisel edasiliikumise raskendumist. Seetõttu tuleb vältida ka käikude vahetamist.

Lukustage difrilukk. Valige kõrgeim sobilik käik ja sõitke sellega kuni jõuate kindlale pinnasele. Üldiselt on soovitatav kasutada madalaid käike, kuna need võimaldavad kiirendamist raskenevates tingimustes ilma, et peaks riskima kohalt mitte liikuma saamisega. Vabastage difrilukk niipea, kui jõuate kindlale pinnasele.

Kogemus tuleb ainult maastikul. Eks ikka iga korraga rohkem tee kõrval tuleb üritada sõita