«Stalker», NSVL, 1979. Rezhii: Andrei Tarkovski.
{multithumb}Maastur, millega mehed stalkeri juhtimisel mööda raudteed Tsooni sisse murravad ja mahajäetud hoonetes manööverdavad on selgelt äratuntav kui 88″Land-Rover. (ilmselt S-II või S-IIA).
{nomultithumb}
«Stalker» jäi Andrei Tarkovski viimaseks kodumaal valminud filmiks. «Nostalgia» filmis ta Itaalias, «Ohverdamise» Rootsis.
«Stalkeri» peategelaseks on mees, kelles on sisemine sund viia inimesi salapärasesse Tsooni. Teda kutsutakse Stalkeriks (Aleksandr Kaidanovski). Ta viib Tsooni eksinud ja õnnetuid inimesi, et seal, ühes poollagunenud hoone toas võiksid täituda nende salajasimad soovid.
Stalker tegutseb täiesti omakasupüüdmatult. Ta on ärapiinatud (meenutab Van Goghi), kuid kõigele vaatamata õnnelik. Tsooni läheb Stalker kui rahu, vaikuse, üksinduse ja vabaduse paika. Seekord on temaga kaasas Professor (Anatoli Solonitsõn) ja Kirjanik (Nikolai Grinko).
Tarkovski ei selgita, mida Tsoon endast kujutab. Räägitakse, et selle on endast maha jätnud tulnukad kosmosest või et see on sündinud meteoriidi langemisest. Professori sõnul tekkis see neljandas punkris toimunud avarii tagajärjel.
Tsoon on lihtsalt olemas ja Stalker viib sinna üha uusi kõiges pettunud, tühjade hingede ja silmadega inimesi, lootes, et nende salasoovid on ülevad ja omakasupüüdmatud. Kuid kõik, keda ta selle salapärase ruumi lävele on toonud, on otsustaval hetkel jäänud peatuma ja põrkunud tagasi. Nad on pöördunud Tsoonist tagasi sellisena, nagu nad sinna saabusid, suutmata sel tõe hetkel tõusta kõrge hingepuhtuse tasemele.
Kui Tarkovski tegi oma filmi, oli Tsoon inimeste eetiliste tõekspidamiste proovilepaneku paigaks. Pärast 1986. aasta aprillis Tshernobõlis toimunud aatomielektrijaama neljanda bloki katastroofi ja seal kehtestatud inimtühja tsooni on sel ka oma reaalne mõõde.
«Stalker» on mõistagi müsteerium, nostalgia kaotatud hinge, kõledalt tühja elu, raisatud usu ja kaotatud lootuse järele. Nagu Tarkovski kuus ülejäänud filmi, on ka «Stalker» filosoofiline teos põletavast soovist leida läbi piinava tummuse see Sõna, öelda välja ja leida tõde inimhinge surematusest.
Ja veel. Kui rootsi tuntud rezhissöör Vilgot Sjöman saabus 1990. aasta algul oma filmide retrospektiivi avamisele esmakordselt Tallinna, olid just toimunud verised sündmused Vilniuses ja Riias. Kardeti nende jõudmist järgmisena Tallinna. Kuid mitte päevapoliitilised sündmused polnud Sjömani huvikeskmes. Kõigepealt palus ta end viia neisse paikadesse Tallinnas, kus Tarkovski oli filminud oma «Stalkerit».
Soomes hinnati «Stalkerit» kui 1980. aastal enim arutlusi tekitanud ja tõlgendusvõimalusi pakkunud linateost. 
TIIT MERISALU